Hoiustamine

Krüptorahade hoiustamine tähendab sisuliselt seda, kus ja kuidas Sa oma privaatvõtit hoiad. Põhimõtteliselt võib jagada kaheks, hot wallet viitab hoiukohtadele, kus privaatvõtmele on võimalik läbi interneti ligi pääseda ja cold storage on turvaline meetod, kus võti on hoiustatud väljaspool internetti. Toome välja erinevad võimalused alustades kõige ebaturvalisemast. NB! Kui soovid leida omale sobivat rahakotti, siis vaata siit kas Sinu poolt hoiustada soovitud krüptoraha kohta on juba eraldi lehekülg olemas – kui on, siis kogu vajamineva info leiad sealt rahakottide peatüki alt!


Vahetuspunktid (hot wallet)

Põhiline krüptorahade soetamine toimub läbi vahetuspunktide, mille kontole kantakse FIAT (nt eurod) ja seal on võimalik need vahetada krüptorahadeks. Igale kasutajale luuakse portaali registreerimisel oma konto ning peale seda kui ta on omale vahetanud krüptorahasid, kantakse need tema sealsesse kontole.

See konto on aga süsteemisisene ja Sa ei saa omale privaatvõtit, mis tähendab, et niikaua kuni krüptoraha istub vahetuspunkti kontol, on nendel võimalus sellega teha mida iganes. Siin ongi kaks peamist ohtu. Esiteks, vahetuspunkt võib otsustada üks hetk “poe kinni panna” ja koos kõigi kasutajate rahaga jooksu panna. Teiseks, vahetuspunktid on väga magus sihtmärk häkkerite rünnakule ning nende süsteemi sisenemise korral on samuti ideaalne viis kogu sealhoitud rahast ilma jääda, mida üsnagi tõenäoliselt tagasi küsida ei saa.


Tarkvaralised rahakotid arvutis (hot wallet)

Tarkvaraline rahakott tähendab sisuliselt ühte väikest faili, mis sisaldab andmeid Sinu konto kohta (avalikke ja privaatvõtmeid). Rahakott võib olla krüpteerimata (iga üks kes faili avab, saab sealt privaatvõtme välja lugeda) või krüpteeritud (faili avamiseks ja privaatvõtme teadasaamiseks peab teadma parooli, millega saab faili muuta loetavaks ehk lahtikrüpteerida). Paroolina on soovitatav kasutada keerulist, ent meeldejäävat tähtede/sõnade kombinatsiooni, sest häkkeritel on äärmiselt lihtne lahti muukida parool “123456”, samas kui näiteks “H@puKurk.0n.H€a” salasõna leidmise peale läheks tohutult palju aega.

Tarkvaralise rahakoti eelis vahetuspunkti omast on see, et privaatvõtmeid omad Sina ja ainult Sina saad teha tehinguid. Ent see eelise võib sama hästi ära unustada, kui arvuti, kus seda rahakotti hoitakse, on ebaturvaline (viirustega nakatanud). Isegi kui rahakotifail on tugeva parooliga kaitstud, võib arvutis peal olla keylogger, mis salvestab kõik sinu klahvivajutused ja saadab selle info koos rahakotifailiga häkkerile, kes selle avada saab. Seega tarkvaralise rahakoti puhul on väga-väga oluline arvuti turvalisus, kus seda hoitakse.

Ilmselt parem variant on rahakotifail hoida näiteks mälupulga peal ning siis kui on vaja mingi hetk teha tehinguid, saab seda mälupulka kasutada turvalises arvutis. Sisuliselt siis oleks tegemist ka cold storage meetodiga. Lisaks on võimalik ka mälupulk ise krüpteerida, mistõttu ei saa keegi, kes mälupulga leiab teada, et seal peal krüptoraha üldse olla võib. Krüpteerimiseks võib kasutada näiteks VeraCrypt nimelist tarkvara.


Paberrahakott (cold storage)

Paberrahakoti all on mõeldud viisi, kus genereeritakse uus krüptorahakonto ja saadud privaatvõti prinditakse välja ning talletatakse vaid väljaspool internetti, näiteks šeifis vms. Teatud lehekülgedelt on võimalik alla laadida erinevate krüptorahade kohta “kontode-generaatorid,” mis on sisuliselt väike tarkvarajupp, millega on võimalik luua täiesti unikaalsed privaat- ja avalikud võtmed.

Selleks, et tagada selle meetodi turvalisus, tuleb antud tarkvara alla laadida usaldusväärselt leheküljelt (lingid allpool), käivitada ja genereerida rahakott turvalises/usaldusväärses arvutis, mis ei ole internetti ühendatud ning loodud fail ehk võtmed välja printida (soovitatavalt mitte võrguprinterist) ning tarkvara sulgeda enne arvuti interneti ühendamist. Paberrahakoti puhul peab mõtlema samuti, et kui mitu koopiat tuleks teha, kus neid turvaliselt hoida jne.


Riistvaraline rahakott (cold storage)

Riistvaraline rahakott on kõige parem ja turvalisem viis hoiustada krüptoraha. Kolm põhilist brändi on: Ledger Nano S, Trezor ja KeepKey.

Nad kõik erinevad moel või teisel üksteisest ja enne soetamist peaks tutvuma, milliseid krüptorahasid nad toetavad ja kas see on sobilik Sulle. Üldjuhul põhilisi krüptorahasid (Bitcoin, Bitcoin Cash, Dash, Ethereum) toetavad kõik, ent samas näiteks Monero puhul on riistvaralise rahakoti tugi alles väljaarendamisel.

Riistvaralise rahakoti puhul on tegemist väikese elektroonse seadmega, mis näeb välja nagu mälupulk ja mis ühendub samuti arvuti USB pessa. Selleks, et krüptoraha saata, peab arvutis olema ka vastav tarkvara, mis oskab riistvaraga ühenduse luua. Turvalisus peitub selles, et privaatvõti asub riistvaralises seadmes väga hästi turvatuna ning rahakoti avamiseks ja ülekannete tegemiseks peab sisestama seadmesse PIN koodi ning iga tehingu käsitsi seadmes kinnitama. Seetõttu, isegi kui arvutis on viirus, ei saa ta iseseisvalt Sinu kontolt krüptoraha ära kanda, kuna ka ta parima tahtmise korral, vajab see enne Sinu kinnitust.